Ikka veel 03.07. Kummaline, oleme üleval olnud 27 tundi ja ikka veel üks ja see sama kuupäev. Palju õnne Knut- Erik.
Heatrow lennuväljale jõudes olin hirmul, et kas kaks tundi on ikka piisav aeg ühest terminalist teise jõudmiseks. Aga see lennuväli hämmastas mind oma võrratu organiseerimisoskusega ja ka märgistused olid selged ja arusaadavad. See on kummaliselt kirev seltskond, kes seal liigub ja kiirustab. Kui Helsingi oli vaikne ja me jõime oma kohvi, uhkes üksinduses. Siis Heathrow oli nagu sipelgapesa, kõigil oli kuhugi kiire, keegi oli pidevalt lennukist maha jäämas, kohe, kohe pannakse värav kinni ja viimane kutse sellele reisjale. Tundub väsitav, aga minu arvates täis emotsioone ja liikumist, milles ma ei märganud pahameelt, vaid vastu pidi- ikka minnakse ja tullakse rõõmsalt ja oodatakse kedagi saates reisile.

See vasakpoolne liiklus aga on ikka hajumatu. Pidime bussiga ühest terminalist teise sõitma. Ronisimegi siis bussi ja mina vaatan, et oh sa kole- bussijuhti polegi, kas tõesti automaatika. Tuhm tüdruk , juht istus teisel pool.
Lennuk jäi väljumisega natuke hiljaks. Sõit kesti üheksa tundi ja lennuk oli täiesti täis. Stjuardessd olid võrratult meeldivad ja abivalmis. Jagati tekk, väike padi, kõrvaklapid. Eesoleva inimese istmes oli pisike ekraan, mida said välja- sisse lülitada käetoest. Ekraanil menüü, kust võisid valida filmi, mida tahaksid vaadata. Helsingi lennukis oli väga kuum, aga mida aeg edasi seda külmemaks kuidagi selles Vanvouveri lennukis läks. Ilmselt hakkas tulema ka uni. Kogu aeg pakuti juua,  mida aga soovid. Seal võiks ennast ikka päris purju juua. Mina piirdusin veega. Pakuti ka kaks korda süüa. Esimene kord oli pasta või kana -kartulipudruga, ning hommikupoole ööd kanavõileib. Restorani toit see ei onud, söökla oma ka mitte. Hm, hm, selle jätan oma teada, mis ma arvan.
Vaatasin ühe filmi ja siis püüdsin tukkuda, ning järsku olimegi kohal. Olin võtnud kingad jalast ja nüüd need enam jalga ei läinud. Mu jalad olid paisunud vähemalt kaks numbrit, kui mitte kolm. Aga jalga venitasin, hetkeks käis küll mõte, et lähen sealt välja paljajalu. Nii pehme vaipkate ju enamuses kohas. Ja siis kohvrid kätte ja kas tunneme vastutulejad ära!