LAUPÄEV
Eilne päev jäi vahele, kuidagi ei jaksanud õhtul enam kirjutada ja hommikul läks väga kiireks.
Natuke eilsest.
Hommikul käis Hannes meil, et Skypes minu onuga rääkida. Hannes oli natuke kohmetu, et mida tal öelda. Ahto aga minu vahendusel rääkis päris palju. Hannes siis vastas omakord ja mina jälle tõlkisin. No, sundisime  mu tädi ka korra kaamerasse. Tema rääkis veel vähem kui hannes. Hannes ütles jua enne, et ta ei oska midagi öelda. Arvn nüüd minagi, et see kõik on Hannesele liiga palju. Jätsime sõbralikult head aega ja selleks kohtumiseks kõik. Huvitav lugu on see, et mul ei ole Hannesest pilti. Ma tegin pilte palju, kuid kordagi ei jäänud Hannes pildile ja poseerida ei osanud ma paluda. See on selline jutt, mida räägin kodus.
Peale seda tõmbasime natuke hinge ja siis Tanja tuli oma abikaasa Ljošaga meile järgi ning nad otsustasid meid sõitma viia oma autoga. Näidata linna ja siis natuke välja sõita, ja see natuke välja oli võrratu sõit.
Kõigepealt vaatasime üle kohaliku ranna.

Juttude järgi oli see mitte kõige parem rand. Rahvast vooris kogu aeg, aga ei olnud massiliselt. Tõenäoliselt sellepärast, et neid kohti on siin Vancouveris nii palju, kus sa saad päevitada, ujuda, sportida, jalutada, rattaga sõita, rullitada, mida iganes.
Ühistranspordi alla kuulub ka Seabus. Väike merebuss. Ja sellised lootsikud uhavad mööda vett ringi, pea iga 10 minuti tagant.

Sealt edasi sõitsime Stanley Pargi tootemite parki. Mina kujutasin ette, et see on kohe selline suur, ikka pargi moodi tootemite park. Aga võta näpust. Väike ala , kus seisavad alla kõmne tootemi. Sellest hoolimata meeldisid need mulle väga. Tegin nendestki ohjeldamatult pilte , siin üks näide.

Seal edasi sõitsime läbi Stanley pargi Vancouveri põhjapoolsele küljele üle Lions Gate silla ja välja mägedepiirkonda, mille nime ma homme uuesti üles otsin. Sõitsime kuskil pool tundi  ja kõrval avanes enamus ajast selline vaade. Sõidu pealt aknast oli väga kehva pilti teha. Selline see tuli.

Kauni vaate pärast sõideti meie pärast kümneid kilomeetreid välja, lihtalt selleks, et saaks teha pilte ja näha ikka  kui ilus Kanada on. On ilus küll.
See oli lahe koht, umbes nii nagu meil RMK telkimiskohad. Puud lõkke jaouk peavad olema endal kaasas, auto parkimiskoht on iga telkimiskoha juures. Broneerima pead aga neid kohti mittu kuud ette, et üldse saada.

Oravaid tundub siin palju olevat. Üks parasjagu otsis, ehk on tallegi suutäis jäetud. Polnud teragi, vaatas  meidgi kuidagi etteheitva pilguga.

Uskumatu, et nende mägede vahel on Vaikne ookean. Selline oli rand, peene kivi sodiga ja mahalangenud puud rannaääres.

Vesi on üsna selge ja , jah, nägime ka sugeldujaid minemas paadiga kuskile. Kuuldavasti võib vaalasid siin kohata. Ja homme edasi , täna ei jaksa rohkem. Head ööd.
Nii, ja siis möödusime üsan tuttavast põõsast, esimese ropsuga ei osanudki öeda, mis põõsas see on. Uskuge või mitte see on mustikas. Emast kõrgem.

Edasi viidi  meid Lynn Canyon Parki. Kujutas seeloomulikult suure maa-alaga parki iidses metsas, maalõhe, mille üle läheb rippsild ja palju matkaradu. Kuna ema ei saanud palju käia ja rippsilda nähes ehmatas täiesti pool surnuks ennast, siis meie viibimine oli seal lühike. Tanjaga jalutasime üle rippsilla ja tagasi. Kui aus olla , siis ma isegi tundsin ennast pisut ebakindlalt sinna sillale astudes. Eesplaanik ka Tanja.

Alla vaadata oli hirmus. Sild kõikus meeletult, sest ei olnud hetke, kui keegi ei oleks silla peal jalutamas. Ja rahvast tuli aina juurde. Uskumatu kohutavalt palju rahvast ja kõik mahtusid ära.

Siis viidi meid koju puhkama. Mina aga läksin veel natukeseks linna jalutama ja leidsin sellise asja- esimene aurujõul töötav kell. Oligi, nii, et ülevalt väikestest korstendest tuli aur ja sees mootor muudkui puhises.

Sellega minu päev lõppes, käisin ka mõnes poes, et osta midasi koju ka. Ostsin ka.