Pühapäeval käiakse kirikus ja nii meiegi asusime teele Eesti kiriku poole Oak streetil. Enne aga pidime otsima rahaautomaadi. See polegi siin nii, et igal pool. Konkreetsed kohad ja ajad. Sel hommikul toidupoest. Ikka ja jälle ühistransporti ülistades jõudsime ilma igasuguste viperusteta kohale. Naine uksepeal oli üsna ehmatanud, aga kutsus meid naeratades edasi, puhtas eesti keeles. Kirik on ehitatud eesti kogukonna ja annetuste rahaga. Väljast ja seest puidust. Ka altari mööbel on puidust.

See polegi ainult kirik vaid ikka nagu kultuurikeskus. Saalid, raamatukogu. Toimis ka Eesti kool, aga väikeseid lapsi enam pole. See ruum anti nüüd raamatukogule juurde.
Loomulikult on kogudus vana. Enamus kirikuskäijaid ikka üle 70.

Juhtusime sinna toredal ajal - õpetajal Andres Rebane oli sünnipäev ja all pakuti meilegi kringlit ja torti. Memmed olid ise küpsetanud ja vöileibu teinud. Väga maitsvad olid ja tore oli jutustada. Mina istusin ühes lauas meesterahvaga, kes oli 93. Ja ise täitsa kõbus. Püüdis mulle eesti. inglise segakeeles rääkida , kuidas ta Kanadasse sattus. Kokkuvõtes toredad inimese. Koju sõidutas meid kaunis vanapaar, et järsku eksime ära. Enne äraminekut tegin veel ustest pilti, jah see on Meie Kodu.

Kohe peale seda tuli Tanja oma abikaasaga ja haaras meid kaasa. Sel korral Queen Elizabethi parki, kus asus ka väike linndude ja troopika maja, õigemini öeldes küll kera. Nad üldse armastavad siin igasuguse naljaka kujuga majasid. Selle pargi sissepääsu juures oli võrratu purskaev, kus lapsed said ennast jahutada. Tegelikult olid vees ka täiskasvanud ja tundsid sama suurt rõõmu, kui lapsed. Ilmad on meil kohutavalt palavad. Pilvetuttigi ei ole nende päevade jooksul olnud. Õhtuks tõmbab väikse vine üles, aga see on vist ookeanist.

Lapsed kilkasid ja jooksid ühe joa alt teise alla, vahe peal läksid joad väiksemaks ja nõrgemaks, siis oodati, et jälle suuremaks läheks.

Sellise ümmarguse muna sees oli väike troopika, koos erinevate linnukestega, kelledest ma ikka ja jälle pilte klõpsisin, möni pani lendu aga mõni poseeris mõnuga.

Sealt anti ka paber, mille peal oli ligi kakskümmend erinevat lindu, kes kõik oleks pidanud seal olema. Meie muidugi ei leidnud neid kõiki, esiteks aega oli vähe ja teiseks, oli neid päris raske märgata. Siin üks kükikas, peaaegu jäi märkamata.

Ema pidi ikka aeg ajalt istuma, et jalga puhata, siin ta istub koos Tanjaga ja Ljolja seisab- Tanja abikaasa.

No ja veel palju, palju linde, nendest näete pilte kodus. Tegin tol päeval 147 pilti vist, nii et varuge aega kui külla tulete ja pilte tahate näha ning muljetusi kuulda.
Sealt jalutasime Queen Elizabethi aeda, mis on avatud kõigile tasuta, nii kui Stanley park. No supper, selline suurepärane töö. Fantastline. Siin stiilinäide.

Ja jaluta palju tahad. Alati on nende parkide juures ja kõrval söögikohad, korralikud tualettruumid, istumiseks pingid. Kõige peale on mõeldud. Ja muidugi need peenrad.

Seal oli ka vaateplatform Vancuveri linnale ja seal ma koos kolme kohalikuga pildile jäin.

Üks osa sellest pargist roosiaed, järjekordelt lõhnavaid erinevaid roose täisistutatud maala. Vahepeale oli ka teisi suvisemaid llilli istutatud.

Ühe roosi õis ol nii suur, et kohe imelik. Tegin pildi nii, et panin oma käe kõrvale. Muidu vist aru ei saa, kui suur see tegelikult on.

Erlet pean küll tänama, mu küüned on ikka vägas heas korras. Ta tegi mu küüned täpselt enne sõitu korda ja nad on väga ilusad siia maani. Aitäh. Pildilt näha ka , eks. Varbaid ma ei näita, kuigi ka need on väga ilusad.
Ema oli ikka päevast täitsa väsinud ja viisime ta koju. Tanja kutsus ind veel jalutama ja siis me jalutasime.
Me jalutasime mereäärset teed mööda , ehk nagu lahedam öelda promeneerisime. Igale poole kohu vaatad olid istutaud taimed ja voolas mõni koseke või purskas fontään. See linn tundub üles vaadates täiesti urbanistlik kastide meri ja kui oled seal all näed nii palju rohelist. Jääb selline tunne, et kus veel muld paistab, sinna lill torgatakse kasvama. Kõikvõimalikud kohad on taimi täis istutatud.

Ja selliste suurte majade vahel on aed- vot selline. Linnapildis seda ei näe ja tunne on , et kõik on kivist ja klaasist. Tegelikult on ikka päris palju rohelist.

Ja  just enne kojujõudmist sain pildi ka kuidas rattas, seal bussi või trolli ees raamil kõib. Lahe. Ise võtad ja paned ta sinna. Bussijuht ilusasti ootab ja tänab sind. Täitsa lõpp.Ja nagu mujalgi, sisse minnaks bussi eestukses ja ainult eest, välja saad igalt poolt.
See paev sai otsa.