Esmaspäeval käisime emasga Richmondi kaubanduskeskuses shoppamas. See meenutas natuke meie Rocca keskust, aga  tundus veel natuke suurem, küll ainult ühekordne. Kaotasin korraks mampsi ära ka. Muidu ta ikka tahtis,et me kõrvuti käiksime. Panin ta kuskile jalga puhkama ja jooksin vetsu. Vetsu otsisin juba kaua ja siis kui hakkasin otsime ema , otsisin veel kauem. Pood poe otsa ja tundusid kõik nii sarnased, et segamini ma olingi. No ostsin seda ja teist, riided tunduvad küll palju odavamad, kui meil Eestis. Peab ikka teadma , kust ostd ka. Sest kesklinnas on siingi hoopis teised hinnad.
Pealelõunat viist Tanja mees meid mägedess gondliga sõitma ja valgeid hunte vaatama.

Ema keeldus kondlile tulemast ja nii sõitsimegi Tanjaga kahekesi. No, oleme ausad, ega minagi eriti vaimustuses kõrgustest ei ole. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull. Vaade oli ikka võrratu.

Ljonja läks jala. See tundus päris hullumeelne ettevõtmine olevat. Alguses kutsus ta mind ka kaasa, aga ma olen tänulik, et ma väga vaimustunult sõnasabast kinni ei võtnud. Ta oli ülesjõudes täiesti oimetu, sisis seina najal ja oigas lausa. Ma arvan, et mina oleks surnud olnud.

Siin ta utleb ja jooksuga veel. See võtab tal aega umbes 40minutit, Alla saab ainult gondliga, jala sealt minna ei tohi.

All olid aedikus valged hundid. Oli üsna vähe lootust, et me neid näeme. Kuid ei tea kuidas, aga nad tulid sel korral täitsa aia äärde ja ma sain ruttu paar klõpsu teha. Sellised malbekesed tundusid olevat.

Viisime jällegi ema koju ja mina sain natuke omapäi linnapeal tiiru teha. Ja muidugi klõpsutasin jällegi üsna ohtralt pilte. Siin on Vancouveri keskraamatukogu. Fantastilline ümar ehitis.

Ja siis jäi mulle ette SEARSi kaubamaja maja, mis tundus ka päris põnev olevat.

Ja siis lõppes päev jälle suurte majade vahel. Tegelikult ongi see üks iseloomulikumaid pilte sellele linnale.

Pühapäeval käiakse kirikus ja nii meiegi asusime teele Eesti kiriku poole Oak streetil. Enne aga pidime otsima rahaautomaadi. See polegi siin nii, et igal pool. Konkreetsed kohad ja ajad. Sel hommikul toidupoest. Ikka ja jälle ühistransporti ülistades jõudsime ilma igasuguste viperusteta kohale. Naine uksepeal oli üsna ehmatanud, aga kutsus meid naeratades edasi, puhtas eesti keeles. Kirik on ehitatud eesti kogukonna ja annetuste rahaga. Väljast ja seest puidust. Ka altari mööbel on puidust.

See polegi ainult kirik vaid ikka nagu kultuurikeskus. Saalid, raamatukogu. Toimis ka Eesti kool, aga väikeseid lapsi enam pole. See ruum anti nüüd raamatukogule juurde.
Loomulikult on kogudus vana. Enamus kirikuskäijaid ikka üle 70.

Juhtusime sinna toredal ajal - õpetajal Andres Rebane oli sünnipäev ja all pakuti meilegi kringlit ja torti. Memmed olid ise küpsetanud ja vöileibu teinud. Väga maitsvad olid ja tore oli jutustada. Mina istusin ühes lauas meesterahvaga, kes oli 93. Ja ise täitsa kõbus. Püüdis mulle eesti. inglise segakeeles rääkida , kuidas ta Kanadasse sattus. Kokkuvõtes toredad inimese. Koju sõidutas meid kaunis vanapaar, et järsku eksime ära. Enne äraminekut tegin veel ustest pilti, jah see on Meie Kodu.

Kohe peale seda tuli Tanja oma abikaasaga ja haaras meid kaasa. Sel korral Queen Elizabethi parki, kus asus ka väike linndude ja troopika maja, õigemini öeldes küll kera. Nad üldse armastavad siin igasuguse naljaka kujuga majasid. Selle pargi sissepääsu juures oli võrratu purskaev, kus lapsed said ennast jahutada. Tegelikult olid vees ka täiskasvanud ja tundsid sama suurt rõõmu, kui lapsed. Ilmad on meil kohutavalt palavad. Pilvetuttigi ei ole nende päevade jooksul olnud. Õhtuks tõmbab väikse vine üles, aga see on vist ookeanist.

Lapsed kilkasid ja jooksid ühe joa alt teise alla, vahe peal läksid joad väiksemaks ja nõrgemaks, siis oodati, et jälle suuremaks läheks.

Sellise ümmarguse muna sees oli väike troopika, koos erinevate linnukestega, kelledest ma ikka ja jälle pilte klõpsisin, möni pani lendu aga mõni poseeris mõnuga.

Sealt anti ka paber, mille peal oli ligi kakskümmend erinevat lindu, kes kõik oleks pidanud seal olema. Meie muidugi ei leidnud neid kõiki, esiteks aega oli vähe ja teiseks, oli neid päris raske märgata. Siin üks kükikas, peaaegu jäi märkamata.

Ema pidi ikka aeg ajalt istuma, et jalga puhata, siin ta istub koos Tanjaga ja Ljolja seisab- Tanja abikaasa.

No ja veel palju, palju linde, nendest näete pilte kodus. Tegin tol päeval 147 pilti vist, nii et varuge aega kui külla tulete ja pilte tahate näha ning muljetusi kuulda.
Sealt jalutasime Queen Elizabethi aeda, mis on avatud kõigile tasuta, nii kui Stanley park. No supper, selline suurepärane töö. Fantastline. Siin stiilinäide.

Ja jaluta palju tahad. Alati on nende parkide juures ja kõrval söögikohad, korralikud tualettruumid, istumiseks pingid. Kõige peale on mõeldud. Ja muidugi need peenrad.

Seal oli ka vaateplatform Vancuveri linnale ja seal ma koos kolme kohalikuga pildile jäin.

Üks osa sellest pargist roosiaed, järjekordelt lõhnavaid erinevaid roose täisistutatud maala. Vahepeale oli ka teisi suvisemaid llilli istutatud.

Ühe roosi õis ol nii suur, et kohe imelik. Tegin pildi nii, et panin oma käe kõrvale. Muidu vist aru ei saa, kui suur see tegelikult on.

Erlet pean küll tänama, mu küüned on ikka vägas heas korras. Ta tegi mu küüned täpselt enne sõitu korda ja nad on väga ilusad siia maani. Aitäh. Pildilt näha ka , eks. Varbaid ma ei näita, kuigi ka need on väga ilusad.
Ema oli ikka päevast täitsa väsinud ja viisime ta koju. Tanja kutsus ind veel jalutama ja siis me jalutasime.
Me jalutasime mereäärset teed mööda , ehk nagu lahedam öelda promeneerisime. Igale poole kohu vaatad olid istutaud taimed ja voolas mõni koseke või purskas fontään. See linn tundub üles vaadates täiesti urbanistlik kastide meri ja kui oled seal all näed nii palju rohelist. Jääb selline tunne, et kus veel muld paistab, sinna lill torgatakse kasvama. Kõikvõimalikud kohad on taimi täis istutatud.

Ja selliste suurte majade vahel on aed- vot selline. Linnapildis seda ei näe ja tunne on , et kõik on kivist ja klaasist. Tegelikult on ikka päris palju rohelist.

Ja  just enne kojujõudmist sain pildi ka kuidas rattas, seal bussi või trolli ees raamil kõib. Lahe. Ise võtad ja paned ta sinna. Bussijuht ilusasti ootab ja tänab sind. Täitsa lõpp.Ja nagu mujalgi, sisse minnaks bussi eestukses ja ainult eest, välja saad igalt poolt.
See paev sai otsa.

LAUPÄEV
Eilne päev jäi vahele, kuidagi ei jaksanud õhtul enam kirjutada ja hommikul läks väga kiireks.
Natuke eilsest.
Hommikul käis Hannes meil, et Skypes minu onuga rääkida. Hannes oli natuke kohmetu, et mida tal öelda. Ahto aga minu vahendusel rääkis päris palju. Hannes siis vastas omakord ja mina jälle tõlkisin. No, sundisime  mu tädi ka korra kaamerasse. Tema rääkis veel vähem kui hannes. Hannes ütles jua enne, et ta ei oska midagi öelda. Arvn nüüd minagi, et see kõik on Hannesele liiga palju. Jätsime sõbralikult head aega ja selleks kohtumiseks kõik. Huvitav lugu on see, et mul ei ole Hannesest pilti. Ma tegin pilte palju, kuid kordagi ei jäänud Hannes pildile ja poseerida ei osanud ma paluda. See on selline jutt, mida räägin kodus.
Peale seda tõmbasime natuke hinge ja siis Tanja tuli oma abikaasa Ljošaga meile järgi ning nad otsustasid meid sõitma viia oma autoga. Näidata linna ja siis natuke välja sõita, ja see natuke välja oli võrratu sõit.
Kõigepealt vaatasime üle kohaliku ranna.

Juttude järgi oli see mitte kõige parem rand. Rahvast vooris kogu aeg, aga ei olnud massiliselt. Tõenäoliselt sellepärast, et neid kohti on siin Vancouveris nii palju, kus sa saad päevitada, ujuda, sportida, jalutada, rattaga sõita, rullitada, mida iganes.
Ühistranspordi alla kuulub ka Seabus. Väike merebuss. Ja sellised lootsikud uhavad mööda vett ringi, pea iga 10 minuti tagant.

Sealt edasi sõitsime Stanley Pargi tootemite parki. Mina kujutasin ette, et see on kohe selline suur, ikka pargi moodi tootemite park. Aga võta näpust. Väike ala , kus seisavad alla kõmne tootemi. Sellest hoolimata meeldisid need mulle väga. Tegin nendestki ohjeldamatult pilte , siin üks näide.

Seal edasi sõitsime läbi Stanley pargi Vancouveri põhjapoolsele küljele üle Lions Gate silla ja välja mägedepiirkonda, mille nime ma homme uuesti üles otsin. Sõitsime kuskil pool tundi  ja kõrval avanes enamus ajast selline vaade. Sõidu pealt aknast oli väga kehva pilti teha. Selline see tuli.

Kauni vaate pärast sõideti meie pärast kümneid kilomeetreid välja, lihtalt selleks, et saaks teha pilte ja näha ikka  kui ilus Kanada on. On ilus küll.
See oli lahe koht, umbes nii nagu meil RMK telkimiskohad. Puud lõkke jaouk peavad olema endal kaasas, auto parkimiskoht on iga telkimiskoha juures. Broneerima pead aga neid kohti mittu kuud ette, et üldse saada.

Oravaid tundub siin palju olevat. Üks parasjagu otsis, ehk on tallegi suutäis jäetud. Polnud teragi, vaatas  meidgi kuidagi etteheitva pilguga.

Uskumatu, et nende mägede vahel on Vaikne ookean. Selline oli rand, peene kivi sodiga ja mahalangenud puud rannaääres.

Vesi on üsna selge ja , jah, nägime ka sugeldujaid minemas paadiga kuskile. Kuuldavasti võib vaalasid siin kohata. Ja homme edasi , täna ei jaksa rohkem. Head ööd.
Nii, ja siis möödusime üsan tuttavast põõsast, esimese ropsuga ei osanudki öeda, mis põõsas see on. Uskuge või mitte see on mustikas. Emast kõrgem.

Edasi viidi  meid Lynn Canyon Parki. Kujutas seeloomulikult suure maa-alaga parki iidses metsas, maalõhe, mille üle läheb rippsild ja palju matkaradu. Kuna ema ei saanud palju käia ja rippsilda nähes ehmatas täiesti pool surnuks ennast, siis meie viibimine oli seal lühike. Tanjaga jalutasime üle rippsilla ja tagasi. Kui aus olla , siis ma isegi tundsin ennast pisut ebakindlalt sinna sillale astudes. Eesplaanik ka Tanja.

Alla vaadata oli hirmus. Sild kõikus meeletult, sest ei olnud hetke, kui keegi ei oleks silla peal jalutamas. Ja rahvast tuli aina juurde. Uskumatu kohutavalt palju rahvast ja kõik mahtusid ära.

Siis viidi meid koju puhkama. Mina aga läksin veel natukeseks linna jalutama ja leidsin sellise asja- esimene aurujõul töötav kell. Oligi, nii, et ülevalt väikestest korstendest tuli aur ja sees mootor muudkui puhises.

Sellega minu päev lõppes, käisin ka mõnes poes, et osta midasi koju ka. Ostsin ka.

Täna külastasime Margoti lillepoodi. Nüüd see muidugi ei ole Margoti oma, kuid nii on kena öelda.
Sõit sinna kestis üsna pikalt. Kõigepealt Skytrainiga ja siis veel bussiga edasi. Ühistransport on siin ikka väga heal tasemel. Kuigi jah, inimesel, kes on esimest korda selles linnas, on ikka raske sellest teedevõrgust aru saada.

Ja nüüd lillepood natuke lähedamalt.

Ja olemegi sees.

Taamal on Tanja, kes tegi ühte kimpu. Pood on väike ja kitsas, kuid tundub, et kõik vajalik on ära mahutatud. Vasakule jäävad lilled ja riiulid väljapanekute jaoks. Paremal pikk lett ja leti seljataga ka riiul, kus erinevad klaasvaasid.

Taha minnes jääb otse külmkapp, mis on siis väike ruudu kujuline ruum, kus on sees jahutusaparaat. Siin hoiti siis neid lilli, mis olid tellitud või ootasid tellimist.

Ja paremale nurga taha jäi köök. 

Selline siis see lillepood, mis on teinud pulmaseaded Bill Gatesile.

Veel üks lahe asi siin maal, trollidel ja bussidel on jalgrattahoidja sõiduki ees otsa küljes, ma nägin ka koos rattaga. Muidu poleks vist tähele pannutki, et mingid pulgad seal.
See päev läks nii, et õhtul, kui  Tanja juurde läksime, sai mu fotokas otsa, nii et selleks päevaks kõik.

Stanley pargi päev. Stanley park on väiksel poolsaarel asuv park. 404,9 hektari suurune, jalutamiseks peab aega võtma vähemalt 2- 3tundi. See hõlmab endas mitmeid erinevaid atraktsioone. Akvaarium, roosiaed, erinevad rannad, püsikut näidisaiad, tootemipark, erinevad söögikohad jne. Tänasel päeval suutsime avastada ainlt akvaariumi ja roosiaia.

Stanley park avati 1888 David Oppenheimeri poolt nimel Lord Stanley of Preston. Igal pool on lillepeenraid ja erinevaid puid. Alustasime sõitu sinna trammiga. Päeva pilet maksab 9.50 ja võid sõita kõiksugu ühistranspordivahendiga, mis ette jäävad. Isegi mingi merebuss- seabuss- käib kuhugi. Sõitsime parki ja  jalutasime akvaariumi poole. 
Stanley park jättis kohe alguses võrratu mulje. Võimsamast võimsamad puud ja vapustavas heas korras muru ning peenrad. 

See on terve maastik, mis on haljastatud ainult sellks, et linnarahval ja turistidel oleks ilus vaadata. Loomulikult annab selline suur park ka paljudele töökohti.
Kohtusime rododendronitega, mis olid minust kõrgmad. Tavalise sireli põõsa suurused.

Enamus õisi oli loomulikult juba õitsenud, kuid leidsime paar põõsast, mis varjus veel õisi näitasid.

Siis oli sinna kunstlikult väike jõeke ehitatud, kus ka mõned elamnkud ujusid. 

Ema märkas kivi peal kedagi ja tuli välja , et see oli mingitsorti orav vist. Igatahes ta ei läinud minema ega ka ei tulnud väga ligi. Ütlesin, et see vist on Eva- Lottale mõeldud, et saaksin temast pilte teha. Siin see väike elukas on, üsna hästi poseeris meile.

Edasi akvaariumi poole jalutdes tundsime ära enamuse taimedest. Ja  seal ta oli, laudleht. Eestis kasvab ligi meetri kõrguseks ja lehe läbimõõt 70 cm. See aga oli..., vähemalt kaks meetrit kõrge ja lehe läbimõõt oli ikka väga suur.

Ja akvaarium, millest ema väga unistanud oli. Siin olid merelõvid, valged belugad, delfiinid, saarmad, pingviinid ja palju teisi mereelukaid. 
Akvaariumi ruumidesse sisseastudes oli seal palju erinevaid väikseid akvaariume, erineva suuruse ja kujuga. See siin oli silindri kujuline ja sees ujusid väikesed värvilised kalad.

Järgmine oli seina sisse ehitatud illuminaatori kujuline ja sees elasid suured suured meduusid või millimallikad.

Ja siis need valged belugad. Väga kummalised olevused, suured nagu vaalad ja graatsilised nagu delfiinid ja pead nagu lodisevad haamrid.

Tegelikult on nad päris suured loomad. Ja liiguvad ikka päris kiiresti. Kui showd ei olnud, siis nad ujusid niisama ringi ja ikka süstides ühest basseini otsast teise.

Ja siis pingviinid Lõuna- Aafrikast? Jah, Lõuna - Aafrikast.

Ja siis merelõvid.

Ja delfiinid, nendest ma väga head pilti ei saanud. Sel päeval oli ainult peluugade show.

Akvaariumis aeg veedetud, käisime läbi ka kingituste poest ja ostsime..., seda ma teile ei kirjuta mida ma ostsin. See jääb saladuseks.
Peale seda võtsime ampsu ja läksime rooside aeda. Tuhandeid roose istutatud suhteliselt väiksele alale. Kõik lõhnas nii meeletult hästi. Peenrad olid piinlikus korras. Peenra ääres mulla peal olid vaid jalanõude jäljed, selleks , et saaks kummarduda neid roose nuusutama.

Ema jõi ka pildile rooside keskel. Nüüd panen mõned erinevad roosipildid koos nimedega. Panen mõned, sest ma läksin segamini ja tegin sel päeval üle 200 pildi.
Siin esimene- Pretty Lady

Garden Delight

Rhabsody in Blue, mis oli tegelikult palju sinilillam, kui pildile jäi.

Nüüd roosidest piisab. Peale rooside oli seal ka palju püsikute peenraid. Ja palju äratuntavaid taimi. Oli ka taimi, mida ma ei teadnud ja taimi, milles kahtlesin. Enamus aga õnneks üsna tuttavad.


















Katsetasin natuke oma kaamerat, ega ma ju mingi proff pole ja ega kaameragi midagi erilist pole. Macrovõtet otsisin ja leidsin. Siin minu katsetused ohakatest.

Ja ühele jäi isegi lepatriinu peale.

Oli ka ronirooside allee, aga nimesid seal juures ei olnud.

Ema jalgapuhkamas suure ...puu all. Ma ei tea , mis puu see oli, aga väga suur oli. Ja luuderohi ronis selle peal.

Enne trolli peale astumist satusime väikese järvekese- Lost Laguun äärde- Kadunud laguun. Selle ääeres oli purskaev. Uskumatu, ma nägin vees pisikest kilpkonna, aga see kadus nii ruttu vette ja mutta, et ei jõudnud pilti teha. 

Linnud aga matsutasid mõnuga oma toitu meie läheduses häirimatult edasi.

Koju jõudsime üsna läbi olemisega. Ootasime Tanjat, kes Margotiga koos töötas. Ta lubas tulla meiega hotelli kohtuma. Tuli ja tõi meile... loomulikult lilli.
Sellise kauni lillekimbu.

Õhtul hiljem käisime veel Tanjaga linnapeal jalutamas. Ja kõnniteedel olid sellised mosaiigid tehtud.

Kui linn on üldisel kõrge ja hooned uued ning modernsed, siis igal majal peab olema oma väike haljastus. Ripub või lamab, või ronib. 

Roheline linn küll alt poolt vaadates, aga üles vaadates moderne ja uhke. Siin seisab vana ja uus kõrvuti.

Siin nüüd Erikule midagi, kesklinnas on selline kuppel, mille all talvel liuväli. 

Suvisel ajal on seal koht , kus harjutavad tantsijad ja sain pildile kaks noormeest, kes tantsisid. See põrand tundus väga libe.

Käisime koos Tanjaga veel edasi linnapeal, aga sellest kirjutan hiljem.

Kaunist.